Ehkki mesi on tuntud eelkõige oma tervist toetavate omaduste poolest, on osa inimesi mee suhtes ülitundlikud või allergilised. Õnneks ei esine allergiat mee ja mesilaste suhtes väga sageli ning haigusnähud ei ole enamasti rasked.
Mesi sisaldab umbes 200 komponenti ja kirjeldatakse enam kui 300 liiki mett, piltlikult öeldes on iga mesi valmistatud oma retsepti järgi. Mee koostis sõltub taimedest, kust nektar korjatud, kuid lisaks sellele on oma mõju ilmastikul, taimede kasvupinnasel, kasutatud taimekaitsevahenditel, mee kogumisel, töötlemisel, säilitamisel jpm. Mesi on tuntud nii toiduaine kui ka ravimina ning nii nagu toit ja ravimid võivad põhjustada soovimatuid reaktsioone, võib seda juhtuda ka mee tarvitamisel.
Et mee koostises on mitmesuguseid õietolmusid (kümnes grammis mees on kirjeldatud 20 kuni 10 000 õietolmutera), siis on meeallergiat enam õietolmuallergiaga inimestel ja ka nendel, kellel on olnud reaktsioone mesilase nõelamisele. Kuna enamasti on tegemist nn segumeega, st nektar ja koos sellega ka õietolmud pärinevad mitmelt taimelt, peaksid õietolmuallergikud mee söömisel olema ettevaatlikud. Võilille või paju suhtes ülitundlik inimene võib saada suurema tõenäosusega allergilise reaktsiooni näiteks kevadise mee söömisel, kuid taluda sügisel kogutud mett. Reaktsiooni põhjuseks võivad olla lisaks õietolmudele ka mesilasemürk, mesilase kehaosakesed, hallitusespoorid jm.
Mee söömisest tekkinud allergiale viitavaid haigusnähte on nii lastel kui ka täiskasvanutel, kuid põhjused võivad olla erinevad ning nende tekkekiirus võib kõikuda minutitest tundideni. Enamasti on soovimatud reaktsioonid kerged, kuid võib välja kujuneda ka kiire ja ohtlik ülitundlikkusreaktsioon anafülaksia.
Lisaks meele kasutatakse nii meditsiinis, toiduainetetööstuses kui ka kosmeetikatoodetes ka taruvaiku, mesilasemapiima ja mesilasvaha ning mee ja mesilaste suhtes ülitundlikud inimesed peaksid ka sel puhul olema ettevaatlikud.
Ettevaatust, mesilasallergia!
Enamik inimestest on elu jooksul saanud mesilase või herilase käest nõelata, ilma et sellega kaasneks olulisi haigusnähte. Tavaliselt piirdub nõelamise järgne reaktsioon paikse punetuse ja vähese tursega, kuid kõigil ei teki sedagi. Samas on võimalik ka eluohtliku reaktsiooni tekke oht.
Mesilase mürgis on kindlaks tehtud allergeensed komponendid Api m 1 − Api m 12 ja ülitundlikel tekivad nendest mõnede vastu IgE-antikehad. Antikehade tekkeks on vajalik korduv kokkupuude mesilasemürgiga. Osal neist, kellel on antikehad olemas, tekivad haigusnähud, kuid mitte kõigil. Näiteks mesinike hulgas on 30–60%-l mesilasemürgivastased IgE-antikehad küll olemas, kuid enamikul neist ei teki mesilase nõelamisel olulisi haigusnähte.
Mesilasmürgi allergiat on kõige enam keskeas täiskasvanutel, tunduvalt harvem lastel. Teiste allergiate olemasolu ei suurenda mesilaseallergia tekke riski, kuid raskendab selle kulgu. Mesilaseallergia võib tekkida igas vanuses, olla ainsaks allergia avalduseks ja mõnikord ka elu jooksul taanduda. Üheaegselt võib olla ülitundlikkus nii mesilase kui ka herilase suhtes.
Mesilase nõelamisest võib tekkida paikne või kogu keha reaktsioon. Tavaliselt jääb nõelamise kohale nõel koos mesilase tagakehaga, kuid esimese valuaistingu tõttu pühitakse see sageli minema ja siis on raske vahet teha, kas nõelas mesilane, herilane või hoopis mingi muu putukas.
Paikse nõrga reaktsiooni korral tekib mesilasemürgi toimel 2–3 cm läbimõõduga valulik ja sügelev turseline ala. Tugevama reaktsiooni korral on turseline ala suurem kui 10 cm, tekib minutite või tundide jooksul ning võib püsida päevi, isegi nädalaid. Kaasneda võib lümfisõlmede suurenemine, lümfiteede põletik ja palavik. Näo, eriti silmade piirkonda tekkiv turse võib olla aga eluohtliku reaktsiooni tunnuseks.
Anafülaksia või selle kahtluse korral tuleb kutsuda kiirabi või toimetada inimene raviasutusse.
Mesilase nõelamist peaksid igal võimalikul moel vältima kõik need, kellel on olnud juba eelnevalt raske reaktsioon. Üliraskete reaktsioonide tekke risk on suurem vanemaealistel, südame rütmihäiretega ning kaasuvate hingamisteede allergiatega patsientidel. Mesilase nõelamist peaksid vältima ka rasedad.
Mida teha, kui tabab allergia?
Õietolmuallergiaga ja mesilase suhtes ülitundlik inimene peaks olema mee kasutamisel ettevaatlik. Õnneks on meest põhjustatud allergianähud enamasti kergekujulised. Abi on allergiaravimi (antihistamiini) kasutamisest. Allergia parim ravi on põhjuse vältimine.
Kui haigusnähud tunniga ei vähene, tuleks otsida arstiabi. Varasemate raskete reaktsioonide korral peaks käepärast olema adrenaliini eeltäidetud automaatne süstal enese abistamiseks.
Nõelamise kohale tekkinud paikse reaktsiooni korral on abi külma või lihtsalt niiske mähise asetamisest nõelamise kohale, allergiaravimist, paiksest hormoonkreemist, ulatuslikuma reaktsiooni korral lisaks ka glükokortikoidist. Suu piirkonda nõelamisel võib vaja olla abistamist nagu süsteemse reaktsiooni korral.
Eelneva raske reaktsiooni korral tuleb uue mesilasetorke puhul kindlasti kohe nõelamise järel süstida adrenaliini reie eesmisse külgmisse kolmandikku. Kui nahalööbele on lisandunud kaebused hingamisteedes, tekib köhatamine, tähendab ka see kiiret adrenaliini süstimise vajadust. Eestis saavad 100% soodustusega adrenaliinisüstalt määrata kõik retsepti kirjutamise õigusega arstid.
Anafülaksia (kiire eluohtlik ülitundlikkusreaktsioon: kogu keha paistetus, vererõhu järsk langus, hingeldus, punased sügelevad kublad nahal) või selle kahtluse korral tuleb kutsuda kiirabi või toimetada kannatanu raviasutusse. Kannatanu peaks olema lamavas asendis, jalad asetatud peast kõrgemale. Astmahoo puhul tuleks kasutada lühitoimelist bronhilõõgastit, kõriturse korral on abi glükokortikoidist. Teise faasi reaktsiooni teket vähendab glükokortikoidi manustamine, sügelust ja nahalöövet vähendab antihistamiin.
Tekst: Kaja Julge, Tartu Ülikooli lastekliiniku vanemteadur ja kliinikumi arst-õppejõud
Foto: Shutterstock
