Mesi on segu suhkrutest, veest, mineraalainetest, ensüümidest ja õietolmust.
Enamuse mees sisalduvast suhkrutest moodustavad fruktoos ja glükoos. Nende kahe suhkru vahekord määrab ära selle, kui kiiresti mesi tahkub ehk kristalliseerub.
Mida kõrgem on fruktoosisisaldus, seda kauem püsib mesi vedelana. Enamiku taimede nektarist tehtud meed hakkavad 2 kuud pärast vurritamist kristalliseeruma. On aga ka erandeid: näiteks rapsimesi kristalliseerub juba mõne nädalaga, ka võilillemesi muutub kiiresti tahkeks. Seevastu põdrakanepimesi jääb kauemaks vedelaks. Lehemesi võib jäädagi vedelaks. Ka kanarbikumesi ei kristalliseeru, vaid jääb omapäraselt sültjaks. Mee maitse ega toitaineline väärtus ei sõltu mingil moel sellest, kas mesi on vedel või tahke ehk suhkrustunud. Mesi on ikka väga väärtuslik.
Vedel mesi meeldib sageli inimestele rohkem, see tundub isuäratavam ja seda on mugavam kasutada. Kui soovid talvel vedelat mett, hoia meepurke +3 kraadi juures, see aeglustab kristalliseerumisprotsessi. Laual või köögiriiulil hoia vaid koheseks tarbimiseks mõeldud mett.
Kui mesi on kristalliseerunud, saab seda lihtsal viisil taas vedeldada – lase sel seista purgiga soojas vees umbes tunni jagu. Mee omaduste säilitamiseks ei tohi mee temperatuur tõusta üle 40 kraadi.
Foto: Shutterstock
