Põltsamaa lähedal elava mesiniku Raul Terepi mesitarude juures jõudis mulle väga järsku kohale, kui vähe ma mesilaste täiuslikult organiseeritud maailmast tean.
Raul on Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli mesila haldaja, õppinud mesinik, praktiseerinud eriala ka Soomes ja töötanud rohkem kui tuhande mesilasperega suurmesilas. Nii asusime meie, kaks väga erinevate mesindusteadmistega inimest, mesilaste igapäevaeluga tutvuma.
Ainsad asjad, mis mul varem mesindusega seondusid, olid tarud, mesilased, mesiniku kombinesoon ja tossuprits (hiljem sain teada, et seda nimetatakse suitsikuks). Kõik need asjad olid Raulil täiesti olemas. Minu üllatuseks olid Raulil aga kasutusel üksteise peale paigaldatavad korpustarud, mis erinevad suvekodudes või vanavanemate juures maal nähtud lamavtarudest. Korpustaru kast kaalub Rauli sõnul mett täis olles kuni 25 kilo.
Saan teada, et mesilaspere koosneb emast, töölistest ja leskmesilastest. Ema tegeleb munemisega, töölised kõigi vajalike töödega ning leskmesilased paaruvad emamesilasega (muu hulgas saan ka teada, et leskmesilastel puuduvad astlad). Mesilasema ning haue ehk munade ja vastsete kogum asuvad korpustaru kahes alumises kastis. Ema liikumist teistesse kastidesse takistab võre, millest teistest mesilastest palju suurem emamesilane läbi ei mahu.
Suvisel ajal, kui pered on kõige suuremad, on ühes tarus ligikaudu 60 000 isendit.
Mesilaspere kui superorganism
Suvisel ajal, kui pered on kõige suuremad, on ühes tarus ligikaudu 60 000 isendit. Töömesilaste eluiga on aga lühike – keskmine töömesilane, kes suvel palju tööd teeb, elab umbes kuu aega. Mesilasema vanus on kirjanduse järgi kuni viis aastat, kuid tootmismesilas kasutatakse emasid kuni kolm aastat, sest nende munemisvõimekus aastatega kahaneb ning kuni kolme aastani suudavad emad pere veel piisavalt suure hoida.
Huvitav on asjaolu, et mesilasema on võimeline munema nii viljastatud kui ka viljastamata mune. Mesilasema on märgistatud värvilise täpiga: mesinikud kasutavad mesilasemadel eri aastate markeerimiseks kokkuleppeliselt viit eri värvi. Tänu sellele teab mesinik mesilasema vanust ja vajaduse korral saab asendada uuega.
Vaatamata asjaolule, et kandsin vaid ülakeha katvat jakki, ei saanud ma Rauli mesilastelt tarude juures viibitud aja jooksul kordagi nõelata.
Rauli sõnul on mesiniku jaoks mesilasema valikul väga oluline, et ema oleks rahulik, sest valdavalt on sellisel juhul ka kõik järglased rahulikud. Rahulike mesilastega on oluliselt mugavam koostööd teha, kõik vajalikud tööd sujuvad kiiremini ning mesilaste rahustamiseks ja nende vaos hoidmiseks kulub vähem energiat. Tundub, et Raulil on rahulike mesilaste väljavalimine igatahes hästi välja tulnud, sest vaatamata asjaolule, et kandsin vaid ülakeha katvat jakki, ei saanud ma Rauli mesilastelt tarude juures viibitud aja jooksul kordagi nõelata.
Erinevalt mesilasemast, kes tegeleb kogu oma elu ühe tööga, on töömesilaste rollid aja jooksul pidevas muutumises. Kohe pärast sündimist hakkab noor töömesilane tegelema koristamisega ning puhastab oma sünnipaiga ümbruse ära. Pärast seda muutub ta amm-mesilaseks, kes tegeleb noorte mesilaste toitmisega. Seejärel hakkab pihta klassikaline töömesilase elu. Hakatakse tegelema korjega ning kõige mee ja meekärgedega seotuga.
Mesilased alustavad lennutööd 15–18 päeva vanuselt, kuid peakorje ajal on märgatud ka 4–5 päeva vanuste mesilaste väljalende.
Loodus on sättinud asjad selliselt, et enne korjele minekut kasvatatakse uus põlvkond mesilasi peale. Korjele minek on väga riskantne ja alati ei pruugi töölised tagasi jõuda. Selliselt toimides kestab aga mesilaspere kui superorganism edasi.
Ehkki talvel mesitarudes suuremat sagimist ei toimu, on mesilased talvisel ajal täiesti ärkvel.
Ehkki talvel mesitarudes suuremat sagimist ei toimu, on mesilased talvisel ajal täiesti ärkvel. Et hoida sooja ning temperatuuri, mesilaspere kobardub. Selleks, et sooja saada, liigutavad mesilased tiibu ja kulutavad energiat. Energia saamiseks aga on vaja süüa. Seega tuleb jälgida, et mesilastel kindlasti süüa oleks. Rauli mesilas näiteks söödetakse mesilastele kevadel lisasöödana suhkrusiirupit. Siiski on kevadine lisasöötmine pigem erakordne – siirupiga tuleb toetada neid peresid, kes on talvesööda ära tarbinud ja kes ilma mesiniku sekkumiseta sureksid. Sagedamini tuleb seda ette pikal ja jahedal kevadel.
Kärjekannud, suir ja taruvaik
Igasse mesitaru kasti mahub kümmekond raami, millele mesilased ehitavad kärjekannud. Kärjekannudesse koguvad mesilased nektarit, millest valmistavad mee, ning kaanetavad selle vahaga. Raamid, mis on vahaga kaanetatud kärjekanne täis, kogub mesinik kokku ning nendest võetakse mesi vurritamise teel välja. Samadesse kärjekannudesse muneb mesilasema ka munad ning sealt sünnivad uued mesilased.
Pärast raamidele ja kärjekannudele pilgu heitmist selgitab Raul, mis on suir: „Õietolm pannakse kärjekannude sisse, mesilased konserveerivad selle ning tekibki suir. See on midagi sarnast, nagu meie teeme hapukapsast: et kapsas ei läheks hallitama, vaid säiliks, me hapendame kapsast. Õietolm läheks samamoodi hallitama, sellepärast see konserveeritakse. Mesilased kasutavad seda oma väikeste „beebide“ (vaklade) toitmiseks.“
Suira kasutati ravimiseks muistsetes kultuurides ning mitte ilmaasjata. Suiral on kõrge toiteväärtus ning see sisaldab hulgaliselt mineraalsooli ja vitamiine. Sellel on palju kasulikke ja tervist toetavaid omadusi.
Lisaks meele ja suirale valmistavad mesilased ka taruvaiku. Taruvaigu peamised koostisosad on pungadelt kogutud aine ning amm-mesilaste toodetud palsam. Tarus kasutavad mesilased taruvaiku kärjekannude puhastamiseks, pragude täitmiseks ning tarru sattunud kahjurite tõrjeks. Taruvaigul on tugev desinfitseeriv toime, seetõttu kasutatakse taruvaiku laialdaselt ka rahvameditsiinis ja ravimitööstuses.
Mesi kärjekannudest purki
Olles tarude uurimise lõpetanud, lubab Raul näidata, kuidas raamides asuvatest kärjekannudest mesi kätte saadakse. Selleks, et raame vurritama hakata ning sealt mett kätte saada, tuleb kõigepealt eemaldada kärgedelt vahakiht. Seda on võimalik teha nii käsitsi kui ka masina abil. Mesinik saab kärjekahvliga vaha suhteliselt lihtsalt eemaldada. Kuna aga raame on palju, on töö väga aeganõudev ja appi tuleb automatiseeritud lahtikaanetaja.
Raamid pannakse ükshaaval masinasse, mis kuuma noaga eemaldab vahakihi ning kogub töödeldud raamid väikese metallvanni kohale. Et raamidel olev meekiht võib olla väga erineva paksusega, peab mesinik siiski iga raami üle vaatama ning vajaduse korral masinal kahe silma vahele jäänud vaha käsitsi eemaldama. Ülevaatamine võtab aga oluliselt vähem aega kui iga raami eraldi lahtikaanetamine.
Kogu vaha, mis raamidelt eemaldatakse, leiab uuesti kasutust. Vaha sulatatakse ning seejärel on seda võimalik kasutada kärjepõhjade jms tootmiseks. Vahast valmistatakse ka näiteks küünlaid. Raisku ei lähe midagi.
Kui raamid on vahast puhtad, on need vurritamiseks valmis. Kasutatakse nii käsivurre kui ka poolautomaatseid või automaatseid vurre. Raulil on poolautomaatne vurr – ta paigaldab raamid vurri sisse, vajutab nuppu ning raamid hakkavad vurri sees keerlema. Kõigepealt keerlevad need võrdlemisi aeglaselt, kuid järk-järgult suurendab Raul kiirust ning varsti on näha, kuidas mesi voolab roostevabast metallist vurrinõu põhja. Automaatne vurr suudab aga raamide vurritamise kiirust ise reguleerida.
Nõu põhjas on kraan, mille kaudu vurritatud mett nõust välja lasta. Mesi pannakse soojendusega selitusnõudesse, seejärel pakendatakse suurtaarasse või kohe väikestese purkidesse.
Tekst: Jan-Matthias Mandri
Fotod: Martin Ahven
