Tõenäoliselt on tavapärane mesi pea iga eestlase talvisel toidulaual, kuid tootjad on nuputanud järjest põnevamaid saadusi, lisades meele aed- või metsamarju ja erinevaid maitselisandeid.
Mustasõstramesi, mesi mündiga, õietolmuga, pohlade ja jõhvikatega, astelpaju, ingveri, mustikate ja pähklitega, põldmurakatega – need on vaid mõned näited Eesti tootjate pakutavast sortimendist. Mett kasutatakse salvides, huulepalsamites, kreemides. Lisaks meele annavad mesilased meile mitmeid väärtuslikke ja tervist toetavate omadustega kõrvalsaadusi.
Õietolm
Mesilased korjavad õietolmu, et teha sellest kasulikku ainet suira. Õietolm on mesilastele justkui teravili, mis otse tarbida ei passi, kuid sellest tehtud suir on nagu mesilaste leib.
Õietolmus on rasvad, valgud, mineraalained, vitamiinid, aminohapped, süsivesikud jt ained.
Päevas teeb mesilane õietolmu kogumiseks kolm kuni viis väljalendu, üks väljalend kestab pool kuni kaks tundi ja ühe suirakorvikese täitmiseks külastab mesilane üle 80 õie. Mesilaspere võib õietolmu koguda kuni 60 kilo, millest oma tarbeks kulub 30 kilo.
Õietolmu kogutakse spetsiaalsete õietolmukoguritega. Kogutud õietolm kuivatatakse temperatuuril 37–40°. Säilitatakse jahedas ruumis õhukindlalt suletud anumas.
Õietolm toniseerib organismi, tõstab söögiisu, aitab parandada südame- ja veresoonkonna probleeme, soodustab maksarakkude talitlust ja tõstab potentsi. Kuna õietolmul on ergutav mõju, siis õhtuti ei ole soovitatav seda tarbida. Suir sobib hästi maksahaiguste ja jämesoole krooniliste põletike korral, seda tarvitatakse meega segatult. Annuste suurused ja ravikuuride pikkused tasub läbi arutada oma perearstiga.
Õietolmu tuleks tarbida üks kuni kolm teelusikatäit päevas hommikul ja lõunal. Õietolmu võib segada ka pudru või kohupiima hulka.
NB! Õietolm võib vahel põhjustada allergiat.
Suir
Suir on mesilaste poolt ümber töödeldud õietolm. Töömesilaste tagajalgade väliskülgedel on karvadega ääristatud süvendid ehk suirakorvikesed. Nendesse paigutavad mesilased kokku pressitud õietolmuterad, kannavad õietolmu tarusse, asetavad selle kärjekannudesse ja tambivad peaga kinni. Kärjekannud täidetakse kahe kolmandiku ulatuses ja kaetakse pealt meekihiga.
Tavaliselt on ühes kärjekannus mitmelt eri taimelt pärit õietolm. Kärjekannudesse paigutatud õietolmus toimuvad samaaegselt biokeemilised ja mikrobioloogilised protsessid, mille tagajärjel suureneb piimhappesisaldus, mis parandab suira säilivust. Tarus säilib suir kevadeni. Jahedas ja kuivas kohas võib suir säilida aastaid.
Suira tuleks tarbida segatuna meega ning mäluda võimalikult kaua, sest nii jõuab selle tervistav toime inimese organismi. Vett ei tohiks peale juua. Suira tuleks tarbida kolm korda päevas, 1–1,5 tl korraga ja 20 minutit enne sööki.
Taruvaik
Taruvaik (proopolis või ka tarupigi) on looduslik antibiootikum. Taruvaik sisaldab aromaatseid vaike, palsameid, vaha, eeterlikke õlisid ja õietolmu. Taruvaik on värvuselt rohekas, pruunikas või punakas vaigutaoline kleepuv aine, hea lõhna ja mõrkja maitsega.
Mesilased koguvad puude pungadelt, võrsetelt ja lehtedelt ning mõnedelt rohttaimedelt vaigutaolist ainet. Tarus lisavad mesilased sellele süljenäärme nõret, vaha ja õietolmu ning valmistavad sellest taruvaigu.
Üks mesilaspere toodab hooaja jooksul umbes 50–150 g taruvaiku, soodsatel tingimustel aga kuni 300 g.
Mesilased kasutava taruvaiku kärjekannude puhastamiseks ning desinfitseerimiseks. Antibakteriaalsete omadustega taruvaiku on rahvameditsiinis kasutatud aastatuhandeid.
Taruvaik aitab põletikuliste protsesside korral, sobib hästi nahavigastuste, haavandite, putukahammustuste, igemeprobleemide, söögitoru, mao, kaksteistsõrmiksoole ja muude ärrituste puhul.
Üldjuhul tehakse taruvaigust tinktuur, mis peab sisaldama vähemalt 86% alkoholi, et taruvaik lahustuks paremini.
Mesilasvaha
Mesilased kasutavad vaha kärgede ülesehitamiseks ning mee ja haudme kaanetamiseks. Vaha eritavad 12–18 päeva vanused töömesilased vahanäärmete abil, see eritub mesilaste organismist ja hangub väikeste tahvlikestena nn vahapeeglitele. 1 kg vaha tootmiseks kulub 3,35 kg mett ja natuke õietolmu.
Vaha värvus sõltub nukukestade, suira ja taruvaigu sisaldusest, see võib varieeruda valkjast tumepruunini. Toatemperatuuril on vaha tahke, see ei lahustu vees ja võib säilida aastaid.
Vaha sisaldab üle 300 keemilise ühendi (sh eetrid, vabad rasvhapped, süsivesikud, vesi, aromaatsed värv- ja mineraalained ning teised komponendid). Oluliseks komponendiks on A-vitamiin.
Vaha saadakse kasutusest kõrvaldatud kärgedest ja kärgede kaanetisest ehk koorimisvahast. Viimane on eriti kõrge kvaliteediga. Vaha sulatamiseks kasutatakse erinevaid tehnikaid, peamiselt tehakse seda siiski keeva vee või auruga. Sulavaha selitatakse ja eemaldatakse praht. Kõige olulisem vaha taaskasutus mesinduse seisukohast on uute kärjepõhjade valmistamine, mille peale mesilased ehitavad uued kärjed.
Meditsiinis on mesilasvaha kasutatud aastasadu, peamiselt põletushaavade, haavandite ja kasvajate korral. Sel on nahka pehmendav, põletikuvastane ja koe taastumist soodustav toime.
Kärjemee mälumine aitab ennetada ja ravida kurguhaigusi. Mesilasvaha kasutatakse kosmeetikatööstuses: salvides, huulepulkades ja kreemides. Toiduainetööstuses kasutatakse vaha näiteks juustukerade katmisel, mis aitab pikendada juustu säilivusaega. Mesilasvaha on koostisainena ka kingaviksides, pookevahades, poleerimisvahendites.
Mesilasmürk
Mesilasmürk on kahe näärmenõre segu. See on värvitu, iseloomuliku lõhna ja kibeda maitsega antibakteriaalne vedelik.
Mesilasmürk sisaldab valke, fermente, happeid ja mineraalaineid. Mesilasmürk lahustub vees, ent isegi 50 000-kordsel vesilahusel on antibakteriaalne toime. Piirituses mesilasmürk ei lahustu.
Mesilasmürki kogutakse spetsiaalsete seadmetega ja seda tuleb säilitada õhukindlalt tumedas pudelis.
Vastkoorunud mesilastel mürki pole, selle tootmine algab neljandast elupäevast, saavutades maksimumi 10–20 päeva pärast. Mesilasema desinfitseerib mesilasmürgiga munasid, töömesilased kaitsevad pesa ja nõelamise tulemusena satub mesilasmürk koos nõelaga rünnatava organismi. Kuna mesilase astel on kidaline, tõmbub inimese ja looma nõelamisel nende nahk kokku, astel rebeneb mesilase tagakehast ning mesilane hukkub.
Mesilasmürgil on liigese- ja närvivalu vähendav, vererõhku normaliseeriv, vere hüübivust vähendav, külmetushaiguste eest kaitsev mõju. Et osa inimesi on mesilasmürgile väga allergilised, tasub enne mesilasmürki sisaldavate ravimite kasutamist arstiga nõu pidada.
Mesinikel võib aastatepikkuse nõelata saamise tõttu välja kujuneda immuunsus. Tavaliselt on mürgistuseks vaja 20–30 torget. Allergilise reaktsiooni võib ära tunda lööbe, sügeluse, peavalu, uimasuse või raskenenud hingamise järgi. Nähud avalduvad umbes viie minuti möödudes nõelamisest, üliharva võib nõelamine lõppeda surmaga. Kõige tundlikumad kohad inimesel nõelamise suhtes on pealagi, suulagi, keel, kaela piirkond, silmaümbrused, huuled.
Mesilase nõelamise korral tuleb astel küüne, konkspeitli või mõne muu sarnase esemega nahalt eemaldada, kuid vältida pigistamist. Raskete allergianähtude korral tuleb kutsuda kiirabi.
Mesilasema toitepiim
Mesilasema toitepiim on amm-mesilaste ülalõuanäärmete nõre, mida kasutatakse vaklade toitmiseks. Kahe-kolme päeva vanuste vaklade jaoks on mesilasema toitepiim ainuke toit, samas mesilasema ise sööb seda toitu kogu oma elu. Kui mesilasema on hukkunud või vanaks jäänud ja töömesilased otsustavad kasvatada uue ema, valivad nad mitu väikest vakla ja toidavad neid suure koguse mesilasema toitepiimaga.
Mesilasema toitepiima tootmine on sarnane emade kasvatusega. Selleks kasutatakse spetsiaalseid raame, millel on hulk emakuppe. Toitepiim võetakse koos vaglaga kupust välja kolmandal või neljandal päeval, selle asemele pannakse uus vagel ja protsess algab otsast peale.
Mesilasema toitepiim on hapukasmagusa maitsega, poolläbipaistev ja valkjas vedelik. Selle koostises on valkained, süsivesikud, lipoidid, mineraalaineid, vitamiinid jt aineid. On kindlaks tehtud, et toitepiimas on üle 20 aminohappe, millest 10 on asendamatud, ja hulk B-grupi vitamiine (B1, B2, B3, B6, B8 ja B12). Toitepiim on bakteritsiidne – mikroobid ja viirused hävivad suhteliselt lühikese ajaga (10–15 minutiga). Toitepiima tuleb säilitada õhukindlalt, pimedas ja jahedas ruumis, näiteks külmikus. Selliselt hoiustatuna säilib toitepiim kuni pool aastat.
Toitepiima kasutatakse üleväsimuse, astma, maksakahjustuste, maohaavandite korral, see parandab ainevahetust ja reguleerib vererõhku. Lisaks kasutatakse toitepiima ilutoodetes: juuksehooldusvahendites, kreemides jm.
Kärjemesi
Paljude lemmik lapsepõlves: kärjemesi, meenäts või meekomm. Kärjemesi on tervislik ja meie kliimas eriti kasulik sügistalvisel ajal külmetushaiguste ennetajana. Läbi mälutud vaha võib julgesti alla neelata – see on pigem kasulik. Vaha puhastab seedetrakti jääkainetest. Kärjemett võib tarbida kaks-kolm korda päevas, mäluda 10–15 minutit, et see jõuaks mõjuma hakata.
Kärjemee hoidmine ei erine tavalise vurritatud mee omast, seda tuleks teha jahedas ja pimedas ruumis hästi suletud karbikeses. Kärjemesi kristalliseerub oluliselt aeglasemalt kui vurritatud mesi. Hoiustada võib ka sügavkülmas.
Tekst: Kadri Vaidloo
Foto: Andres Tamla
