Nektar on magus vedelik, mida õied eritavad selleks, et tolmeldajaid ligi meelitada. Mesilased valmistavad nektarist mett.

Mesilane, kes on õiele laskunud, imeb nektarit oma pika iminokaga ja kogub selle meepõide, see on spetsiaalne mahuti ainult nektari tarbeks. Tarusse naastes annab ta kogutud nektari oma noorematele kaaslastele üle ning lendab jälle korjele.

Noored töölismesilased, kes veel tarust väljas ei käi, viivad nektari sobivasse tühja kannu kärjel, kus meepaigutamise järg parasjagu pooleli. Kannu lisavad nad ka ensüüme, mille abil lõhustatakse nektaris sisalduv liitsuhkur lihtsuhkruteks ehk fruktoosiks ja glükoosiks. Mesi muutub nii kergesti seeditavaks.

Kannus olevat mett kuivatatakse ja tambitakse, lisatakse vajadusel veel mett, kuni kann täis saab, pannakse juurde antioksüdante ja antibiootikume ja kui mesi on piisavalt kuiv – see juhtub nelja kuni kuue nädala pärast – , suleb tööline kärjekannu vahast kaanekesega. Nüüd säilib kannus olev mesi ajani, mil perel seda tarvis läheb.

Mevalmistamise käigus säilivad nektari eeterlikud õlid, mis annavad meele selle taime iseloomuliku lõhna, millelt nektar pärineb.

Mesilased toovad tarru ka õietolmu. See on äärmiselt valgurikas ning hea toit vakladele. Õietolmust teevad nad suira – see jääb talveks tarru ja on mesilasbeebide elutähtis toit varakevadel. Suiral on veel üks nimetus – seda kutsutakse ka mesilaste leivaks.

Vaata videost, kuidas mesilased suira teevad!