Miks mesilased surevad?

Mesilaste ja liblikate liikide arvukus on kahanemas.

Putukate häving on alanud – viimase 30 aastaga on hävinud 75 protsenti kogu putukate biomassist. Mesilased ja teised tolmeldajad pole erand – nii USA kui Euroopa andmetel hukkub viimaste talvede jooksul kuni 35% mesilasperedest. Varem on talvise hukkumise hulk olnud 10% piires, seda peetakse normiks. Ka Eestis ületab meemesilaste hukkumise protsent lubatava piire. Ülemaailmse mesinikke ja mesindusteadlasi ühendava organisatsiooni COLOSS korraldatud uuringu tulemuste põhjal hukkus mullu talvel ehk 2019/2020 aastavahetusel 13% Eesti mesilasperedest. Kõige kõrgem on talvekadu olnud talvel 2012/2013, mil hukkus 26% Eesti mesilasperedest.

Kui vaadata tolmeldajaid liigiliselt, siis

00

mesilaste ja liblikate liikide arvukus on kahanemas

00

mesilaste ja liblikate liikidest on ohustatud

Tolmeldajate kadumise peamiseks põhjuseks peetakse inimtegevust: looduslike elu- ja toidupaikade kadu, tööstuslik põllumajandus, pestitsiidide kasutamine, linnastumine, kliimamuutused ning parasiitide levik. Meemesilasi üle maailma nõrgestav parasiit varroalest, keda nimetatakse meemesilase vaenlaseks number üks, levis mesilatesse otseselt inimese tõttu.

 

Nihuta pildil rõhtjoont ja näed, kui kiiresti on vähenenud putukate arv maailmas.

MIDA SINA SAAD TEHA, et tolmeldajaid aidata?

Kui liblika tiivalöök võib muuta maailma, siis sinu tegevusel, tundugu see sulle kui tahes tilluke, on kindlasti mõju!

 

Klõpsa nooltele ja vaata soovitusi, kuidas sina saad tolmeldajaid aidata!